« Tagasi

Aivar Ruukel: turismitöötajad on positiivses mõttes hullud

Aivar Ruukel koos tütarde Luule ja Lilliga presidendile haabjasõitu tutvustamas. Foto: Erakogu
 
Aivar Ruukel on Tori vallaga seotud 1979. aastast, töötanud loodusgiidi, säästliku turismi edendaja ja turundajana. Ta on Soomaa ühepuulootsiku ehk haabja ehitamise ja kasutamise kultuuri hoidja ja tunneb elavat huvi soomeugri teemade vastu.
 
Aivar Ruukel on nii tuntud nimi. Mida saaksin küsida, mida inimesed sinust juba ei tea?
 
Ma ise ei tunneta seda, et olen tuntud. Pigem teada, oma valdkonnas. Mu elatis on seotud sellega, et pean meediaga suhtlema, sest see tuleb kasuks. Aeg, kui ma loodusmatkadega alustasin, langes kokku Soomaa rahvuspargi loomisega ja nii tulingi koos Soomaaga pildile. Kuna väikeettevõtlus on persoonikeskne, siis olen siin, seal ja kolmandas kohas rääkinud - Soomaa, loodusturismi või ühepuupaadi inimesena. Millest ei teata, on isikliku eluga seotud tahud, need on varjul olnud. Ega ma kollases ajakirjanduses ei ole sõna võtnud. Isegi neil piltidel, kus olen naise või lastega, oleme koos kanuus või kusagil rabas. Ma ei tahakski, et minu käest küsitaks näiteks kavandatava referendumi kohta või üldse teemade kohta, milles ma ei ole ekspert.
 
Turismikorraldajale peab meeldima inimestega suhtlemine, looduses kondamine tundub aga pigem üksindust armastava inimese hobi.
 
Ideaal või võlu ongi see, kui asjad on tasakaalus. Kindlasti mul on kaasa sündinud sotsiaalsus, aga ega ma kogu aeg ka suhtle, üksi olemist on päris palju. Näiteks võtan välismaalased hotellist auto peale ja viin Soomaale – oleme tund aega koos, räägin neile nõuka-ajast ja pärast sõidavad nad kanuuga kuus tundi omapead. Muidugi suve lõpuks ikka olen väsinud, aga talv on jälle tühjem. Ma arvan, et ei ole päris puhas introvert ega ekstravert, kooli ajal tehtud isiksusetesti järgi olen sangviinik. Eestlasi loetakse pigem introvertideks, aga turismitöötajad on kõik positiivses mõttes hullud, rohkem lõunamaalase temperamendiga ja see on vahva, selline omamoodi klann. Suhtlen päris palju muude maade inimestega ja on huvitav olla kellegi jaoks esimene eestlane, kellega kokku puututakse. On arvatud, et eestlased on rahulikud ja aeglasevõitu nagu soomlased, aga ma arvan, et olen pigem kärsitu ja elava loomuga.
 
Oled öelnud, et huvi looduse vastu äratas sinus vanaema.
 
Olin tema kõige vanem lapselaps ja eelkooli ajal veetsin vanaemaga hästi palju aega, sest isa ei olnud tihti kodus – ta käis merekoolis ja pärast seda mereväes. Hiljem meeldis mulle suviti vanaema juurde sõita, ta rääkis palju Eesti ajast, õpetas mulle lepapulgast mänguasjade meisterdamist – lehmi, sigu ja muid loomi noaga vestma. Ta käis kolhoosis tööl, pidas üksinda kanalat ja mina olin tal seal abiline. Vanaisa oli rangema joonega, tegi rohkem tööd, aga vanaemaga rääkisime päevast päeva. Esimesed loodusteadmised õppisingi vanaemalt – et see on jalakas ja see lepp, et kui näpp on ukse vahele jäänud, tuleb teeleht peale panna ja kui kusagilt verd jookseb, siis raudrohtu. Lindude vastu vanaemal suurt huvi ei olnud ja ma ei tee siiamaani lehelindudel vahet (muigab).
 
Tegeled väga paljude asjadega, aga need on kõik ikkagi kuidagi loodusega seotud?
 
Õppisin EPAs (Eesti põllumajanduse akadeemia, toim) agronoomiks ja töötasin poolteist aastat Jõesuu kolhoosis, see oli küll teistest erinev valdkond. Kursakaaslastest paljud ongi eluaeg agronoomitööd teinud, mu isa ja vanaisa olid agronoomid – vanaisa oli Olustvere kooli neljanda lennu lõpetaja. Aga mina pole selle juurde jäänud, ju see siis ikka ei ole päris minu teema. Käin aeg-ajalt Olustveres koolitamas, räägin täiskasvanutele digitaalturundusest, just oma kogemustest ja sihtkoha turundusest.
 
Milline sinu töödest on sulle kõige enam meeldinud?
 
Soomaa matkade korraldamine, kuna see toob ka leiva lauale. Haabja asi on ka huvitav, aga sellele olen vist rohkem peale maksnud. Samas on see tähtis kuvandi mõttes, välismaised telekanalid ei tuleks lihtsalt kanuusõidust lugusid tegema. Haabjatega olen seotud enam-vähem sama kaua kui rahvuspargiga – 26 aastat. Soomeugri teema, mille vastu olen tänu udmurdist abikaasale huvi tundma hakanud, seondub samuti haabja ehk ühepuupaadiga. Soomaa pildile toomine on ka kihvt tegevus. Ma ei saa Soomaa turundamise eest palka, aga kuna see on matkaärile hea, siis ma olen sellega tegelenud ja see meeldib mulle.
 
Räägi see paljajalu kontorisse tööle tulemise lugu ka ära.
 
Ega mina ei teagi, kuidas see levinud on, ma ei ole sellest ise rääkinud (muheleb). Töötasin maavalitsuses turismikonsultandina ja ühel päeval tulin paljajalu tööle – mulle meeldis paljajalu käia. Meestele tegi asi rohkem nalja, aga üks vanem naiskolleeg tuli ja pidas mulle emaliku loengu, et nii ikka riigiasutuses ei sobi. Nad olid omavahel arutanud, et kes neist tuleb ja ütleb seda. Ma siis võtsin õppust ja rohkem nii ei teinud.
 
Aivar Ruukel tütarde Lille, Luule ja Aasaga. Foto: Erakogu
 
Kui kaugel doktoriõpingutega oled?
 
Ma ei ole sellest loobunud, aga see on jäänud venima. Õppekava on läbitud ja ainepunktid käes, veel tuleks avaldada kaks teadusartiklit ja kaitsta doktoritöö. Eesmärk on see ära teha, aga õpingud on teiste tegemiste hulgas kolmandal-neljandal kohal. Võib-olla nüüd olekski hea aeg, kuna välisturistididest on alles ainult viiendik ja vaba aega on selle võrra rohkem. Võib-olla ma ei hakka ennast ka siis teadlasena nägema, kui doktorikraadi ära teen. Turismiteadus ja turismi uurimine ei ole minu arust piisavalt hästi praktilise eluga seotud.
 
Kuidas vältida sellist loodusturismi, mis loodust prügistab või muul moel kahjustab?
 
Eks see hakkab kodust pihta. See on hariduse asi – see, kuidas keegi käitub, sõltub sellest, mida ta on näinud. Välismaalased ei jäta oma prahti maha ja tegelikult on Eestis ülipuhas võrreldes paljude muude maadega. Giidil on ka võimalus näidata, keelata, nõu anda. Soomaal on prügi hulk aasta-aastalt vähenenud. Matkakorraldajad on kokku pannud räätsaturismi hea tava, et soid ja rabasid säästa. Looduselamuse tarbimine on aastate jooksul kuidagi lihtsamaks läinud - vanasti oli päevane matk 23 kilomeetrit, nüüd on 12 ja mõnikord tahetakse korraga ainult kuus kilomeetrit ette võtta.
 
Oled meedias sõna võtnud ka metsade kaitseks.
 
Nädala pärast saab täis kuus aastat „metsapäästmist". See algas sellest, et Soomaal planeeriti lammimetsade harvendust. Aga metsi ei harvendata ju nii nagu varem – saega, vaid suurte masinatega. Loodusturismi ettevõtjatega tegime esimese pöördumise ja võtame aeg-ajalt sõna. Mitte ainult metsa, vaid üldse loodusväärtusi nähakse väga ühekülgselt, mõeldakse kuupmeetrites ja eurodes. Näiteks Rail Baltica kohta ei tule kuskilt mõistlikku juttu - tegelikult ei ole ju võimalik prognoosida, kui palju meil sellest raudteest kasu on. Ma ei taha selliste teemadega iga päev liiga palju tegeleda, see tekitab stressi, aga jah, loodus kahjuks vaesub silmaga nähtava kiirusega. Vaadates, kuhu maailm pöörab, peaksime oma loodust ja selles leiduvaid väärtusi ikka hoidma.
 
Sel aastal anti sulle koguni kolm tunnustust: Lääne-Eesti parim turismiedendaja, Pärnumaa aasta turimiedendaja ja Tori valla aukodanik.
 
Turismivaldkonnas on nii, et kui kogu aeg asjaga aktiivselt tegeleda, siis küllap see tunnustus ükskord tuleb. Hakkasime kaks aastat tagasi väikese pundiga tegutsema selle nimel, et saaks haabja UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Taotlus läks teele märtsis, kui oli aktiivne koroona-aeg, ja sai palju meediakajastust. Kas haabjas sinna nimistusse saab, selgub järgmise aasta lõpuks. Ma arvan, et sealt ka need tunnustused. Mõnes mõttes on nüüd hea rahulik, sest kaks korda Pärnumaa turismiedendajaks ei saa. Valla tunnustus tuli aga sada protsenti üllatusena. Kogu see lugu – kes mu esitas, miks, see on mulle natuke müstiline. Ma pole ju midagi üksi teinud, vaid olnud eestvedaja. Kuna valla aastapäeva tähistamine lükkus edasi, las ta siis settib, ehk hakkan paremini mõistma, miks see tiitel mulle tuli.
 
Intervjueeris Piia Salundi