Eesti Sõjameeste Mälestuskirik Toris

Foto: Ülo Soomets

Pärnu maantee 1, Tori alevik, Tori vald 86801 Pärnu maakond
EELK Tori Püha Jüri kogudus
Registrikood 80208335
Arvelduskonto EE751010902001194003

Jumalateenistused toimuvad  iga kuu II ja IV pühapäeval, algusega kell 14.00.

 
Ants Kivilo - koguduse õpetaja (kirikutalitused)
Tel 5396 0574
 
Jüri Kask - juhatuse liige
Tel 504 1292
 
Jakob Kose - juhatuse liige

 

Kirikust

1854 valminud Tori kirikul on keeruline minevik.

1944 põletas Punaarmee eest taganev Saksa armee Tori kiriku maani maha. Kui 1990 algas kiriku taastamine, kasvasid kirikusaalis juba puud. Peale pikki restaureerimistöid pühitseti kirik 2001 aastal mälestusmärgina kõigile Teise maailmasõja ohvritele Eesti Sõjameeste Mälestuskirikuks. Lisaks pühakojale on rahva poolt armastatud kirik õdus kontserdipaik. Samas kannab ta mälestuskirikuna mitmeid funktsioone – siin annavad ametivande Eesti politseinikud ja ohvitserid ning tähistatakse Eesti ajaloolisi tähtpäevi.

Torisse, Levi küla maadele püstitati Ordu ajal väike kirik, mida nimetati Maarja kabeliks. Liivi sõja ajal see kabel hävis. Hiljem ehitati Torisse puust kirik. Kuid peagi jäi puukirik kitsaks ning lagunes ja 1831. aastal algasid läbirääkimised uue pühakoja ehitamiseks.

Pärnu jõe kõrgele kaldale pandi luteriusu kivikirikule nurgakivi 17. septembril 1852. aastal. Sel ajal oli kirikuõpetajaks August Offe. Kiriku projekteeris Viljandi ehitusmeister Heinrich Paslack. Tema jooniseid täiendas Liivimaa kubermangu arhitekt David Olldoff. Olldoffi arvutuste järgi oli jumalakoja valmistamiseks vaja 6313 rubla. Tegelikult kulus aga 7000 hõberubla, millele lisandus materjal ja selle kohalevedu. Liivimaa rüütelkond kui Tori mõisa rentnik annetas 1858. aastal kirikule Riiast toodud oreli.

Kirik pühitseti 10. oktoobril 1854. aastal. Pidulikul sündmusel esines oma laulukooriga tollane Pärnu kooliõpetaja ja hilisem ajalehe Perno Postimees asutaja Johann Jannsen.

Aastatel 1882-1884 ehitati kirik ümber Liivimaa rüütelkonna arhitekti Otto-Reinhold-August Siversi projekti järgi. Lammutati kiriku idapoolne osa ja selle asemele ehitati transept ehk pikkilööv koos kooriosaga. Pikkihoone jäi ühelööviliseks. Ümberehituse järel oli kirikus 700 istekohta. Pealtvaates meenutas kogu ehitis risti.

1863. aastal muretses kogudus Peterburist akadeemik Kirill Antonovitš Gorbanovi poolt loodud altarimaali Jeesuse ristilt mahavõtmine.

Kiriku esimene tornikell valati 1749. aastal Lübeckis, millesse aga hiljem tekkisid praod. Uus, 279 kg kaaluv kell valati Tartus ja õnnistati sisse 2. oktoobril 1927. aastal. Lübeckis valatud kell sattus aga õnneks vanavara koguja Mihkel Tammepärgi kätte, kes selle 17. juunil 1995 kirikule tagastas. See ajalooline kell seisab nüüd taastatud kirikus, altari kõrval põrandal.

24. veebruaril 1918 loeti Tori kirikus ette Manifest kogu Eestimaa rahvastele.

22. septembril 1944 õhkasid Eestist taganevad Saksa väed Tori silla ja süütasid põlema kiriku. Kahjutuli hävitas pühakoja sisemuse, katuse, tornikiivri, tornikella, oreli ja altarimaali.

Pärast sõja lõppu püüdis kohalik rahvas kirikut taastada, kuid tollased võimud keelasid taastamistööd. Samal ajal taotles Pärnu teedevalitsuse ülem Enger maantee kurvi nähtavuse parandamiseks kiriku varemed lammutada ja killustik vedada Pärnu-Paide maantee täiteks. 1961. aasta mais teatas usuasjade volinik vahepeal Siberist naasnud õpetaja Richard Võllile suuliselt, et Eesti NSV valitsus on kinnitanud Vändra rajooni täitevkomitee taotluse - Tori kiriku varemed lammutada. Kuid tollane Tori teemeister Paul Vares viivitas käsu täitmisega ja tänu sellele jäid kiriku varemed terveks. 1961. aastal otsustati anda kiriku varemed tolleaegse sõjalis- patriootliku organisatsiooni ALMAVÜ kasutada, kes rajas sinna lasketiiru, mis tegutses kuni 1970. aasta keskpaigani. Kuni kaheksakümnendate lõpuni seisis kirik varemeis ja selle müüride vahele kasvasid suured puud.

Kiriku taastamise mõte tekkis 1989. aasta sügisel, kui Tori kihelkonna muinsuskaitse seltsi algatusel taasavati kalmistul Vabadussõja monument.

Taastamise eestvedaja oli Tori kihelkonna muinsuskaitse seltsi asutaja, tollal Suigu kolhoosi ehitustööde juhataja ning hilisem Tori kiriku taastajate ühenduse esimees Jüri Kask.

2001. aasta 23. aprillil nimetati EELK Tori kogudus Tori Püha Jüri Koguduseks ja kirik pühitseti Eesti Sõjameeste mälestuskirikuks Toris.

Kiriku seintel on mälestustahvlid neile, kes on andnud  oma elu vaba Eesti eest.

Kolm suuremat sepistatud laelühtrit ja seinavalgustit on annetatud Eesti Ühispanga poolt.

1994. aastal püstitati veskikividest altar, mis sümboliseerib meie rahva rasket saatust. Eesti rahvas on omaolemasolu jooksul otsekui veskikivide vahelt läbi käinud. Ülemine graniitkivi on pärit Lääne-Virumaalt, keskmine Läänemaalt ja alumine Saaremaalt. Need kolm kivi rõhutavad Tori kiriku seotust kogu Eestiga.

20. augustil riigi taasiseseisvumise 24. aastapäeval avati kirikus mälestisehis ꞌꞌPro patriaꞌꞌ – isamaa eest. Kiviraidur Ülo Kirdi valmistatud tumedal alusel seisab meetrikõrgune avatud tiibadega kuldse kotka kuju. Kotka avatud tiivad sümboliseerivad kaitset ja seda, et sellise võimsa taevase jõu turjal saabus Eestimaale siinse maa ja rahva müütiline valitseja Kalev. Kotkas on toodud Prantsusmaalt Pariisi sõjamuuseumist. Kirikus on ainulaadne mustast graniidist kolumbaarium ehk urnimüür, milles on 204 orva. EELK konsistoorium, Tori Püha Jüri kogudus ja taastajate ühendus otsustavad, kellel on õigus taotleda lähedase urni paigutamist mälestuskiriku kolumbaariumi.

Tori kirikust saadetakse võidupüha-eelse piduliku jumalateenistuse järel teele võidutuli, mida kannavad Torist edasi kindral Johan Laidoneri seltsi ja kaitseliidu maleva liikmed. Võidutuli jõuab Vabariigi presidendi tungla vahendusel võidupüha paraadilt igasse maakonda.

Tavaks on saanud esivanemate vabadusvõitluse mälestusele pühendatud jüripäeva jumalateenistus ja järgnev jüritulede teelesaatmine lähemalt ja kaugemalt tulnute tõrvikutes ja lampides.

20. augustil 2003. aastal, vabariigi taasiseseisvumispäeval avati Eesti sõjameeste mälestuskiriku juures Eesti esimene ratsamonument ꞌꞌPüha Jüri võitlus lohegaꞌꞌ.